Saime oma ilusad narmendavad numbrid selga ja viidi meid oma punkti ootama. Venitasin ja hüppasin nii kuis jaksasin, et oma keha mitte väga suurde šokki viia peale jooksupuhkust. Aga etteruttavalt võin öelda, et sääremari mõtles ikkagi, et oleks tore üks väike kramp korraldada, mis sest et vahemaa oli 200 m :D
Aga tagasi jooksu juurde. Stardipauk käis, mida mina isiklikult ei kuulnud, ja nurga tagant ilmusid juba esimesed jooksjad, aga meie tiimi oma ei kusagil. No tõsimeeli, ootasin mingine minut. Tundsin ennast päris kummaliselt, kui aus olla:P Kuid siis ta tuli, aga tõrvik ei põlenud. Saime selle ka uuesti põlema ja minu osa võis alata.
Panin täie auruga;D (asusõna noh)
Pärast sain teada, et alguses kohe ei saadud tõrvikut põlema ja sellest ka selline viivitus.
Kui meie aeg oli tiba peale 8 mintsa siis esimene koht kimas selle tee läbi tiba
kauem kui 5 minutiga.
Ei, aga tore oli, mis sest et me tagant poolt esimesteks jäime:))Ei ole mõtet enam noortega võistelda. Aga pärast koju jõudes tegime õues juba sõjaplaane järgmiseks aastaks, et kuidas ikka natukenegi paremat kohta saada:)
Laupäeval aga sõitsin maale ära laste ja koeraga. Vanaema juba ootas meid seal ees. Plaan oli linnulaulu kuulata ja lihtsalt looduses olla ja kõike seda kaifida. No ja
veidikene tööd ka teha. Eelmise aasta lehed vedelesid veel maas, kuid tuul oli nii suur, et kogu meie töö ja vaev puhuti lihtsalt laiali. Seega otsustasime, et oleme tublid mõni teine kord, kui ilm vaiksem.
Kevad ikka niiiii ilus aastaaeg...esimesed lilled ja kõik alles ärkamas ja tärkamas. Esimene lill vanaema aias oli lumiroos.
Ja veel lumikellukesd, maikellukesed, sinililled, tärkavad pojengid jne jne
Lapsed korjasid lilli mulle
Neil oli ka igavesti tore päev ja tagasi tulles kukkusid kohe magama, nii kui auto liikuma hakkas.
Ning täna, pühapäevl, on ka meie pere ametlik grillihooja avamise grillimine Viimsis.
Vast tuul meie liha taldriku pealt minema ei vii:P
No comments:
Post a Comment